ε küsimust Silvia Ilvesele

Foto: Taavi Luhamaa

Imeline Imik uuris tšellist Silvia Ilveselt, kas talle  meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on  meenutanud?
"Konkreetset  ütlemist ei meenu, kuigi neid on meenutatud üksjagu! Aga nii ema kui ka  isa tuletavad aeg-ajalt meelde mu omapäisust ja uudishimu. Olin  2-aastane, kui otustasin koduaiast tänavale jalutama minna. Tegin värava  kenasti lahti," rääkis Ilves.

Kuidas lapsevanemaks saamine Teid muutnud on?
"Lapsed  on mind nii palju muutnud, et kui meenutan aega, mil lapsi veel ei  olnud, hakkab isegi natuke piinlik.. kui kerget ja lihtsat elu elasin.  Naudin praegust elu palju rohkem. Tegutsemine hoiab meele positiivsena  ning ei lase laskuda loorberitele, kuigi vahel on ka seda tarvis. Lapsed  on õpetanud teistega arvestamist, erinevate isiksuste mõistmist. Püüan  lapsi kasvatades meenutada oma lapsepõlve ning mitte teha neid vigu,  mida ehk minu vanemad võisid teha. Armastan emaks olemist üle kõige. Ilma selleta oleksin kui kumisev nõu, kasutu ja tühi," vastas Ilves. Silvia lisas, et ei ole lihtne olla 4 poisslapse ema. "Lasteta oleksin  kindlasti üks läbipõlenud muusik. Ma pole kunagi suitsu proovinud,  alkoholi tarvitanud ja mõnuaineid pruukinud. Seltskond meie ümber  mõjutab kõike, lapsed hoiavad mind nii mõneski mõttes palju  korralikumana, kui muidu ehk olla võiksin," ütles Ilves.

Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Mul  on igale lapsele olemas mälestusteraamat. Esimese lapsega panin päris  palju kirja, praegu neljanda pojaga, tunnistan, olen laisem olnud.  Meenub, et vanima lapse esimene sõna oli “pall”. Esimest last õpetasin  siis, kui ta oli 2-aastane laulma ning poeg tundis selles vanuses ka  tähti. Õpetasin neid talle vanakooli mõmmiaabitsast, mida poeg armastas  sirvida. Arvasin, et teine laps omandab kõik naksti, aga ei. Vanem vend,  selle asemel, et õpetada vennakesele rääkimist, naeris ja mõtles  naljakaid hääli välja ning talle pakkus nalja väikese venna naljakate  sõnade järgi lausumine.

Ilves rääkis, et ta kirjutab aeg-ajalt toredamaid seiku poegade beebiraamatutesse.
"Ma  õppisin seda oma vanaemalt, tema pani ka kõik alati kirja. Tegin  lastele märkmikud, kuhu olulise info talletan," ütles Ilves.
"See  kipub tõesti nii olema, et toredad mälestused ununevad! Arvad küll, et  jääb meelde, aga tegelikult ju ei jää..." lisas Ilves.


ε küsimust Sven Sesterile

Foto: erakogu

Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?
Ise ma loomulikult neid ei mäletaks, kui minu ema neid ei meenutaks. Mul olevat olnud mitmeid sõnu, mis tänaselgi päeval suu muigele kisuvad. Halogeenlampide kohta ütlesin  halleluuja lambid, porgandi kohta pontak, hambahari oli bambambali ja eesel iaua.


Kuidas lapsevanemaks saamine Teid muutnud on?
Mul on 5 last ja esimest korda sain lapsevanemaks väga noorelt, 21-aastaselt. Laste kasvamise ja kasvatamisega küpsesin ka ise. Kindlasti on lapsed andnud mulle rohkem oskust pisiasju tähele panna, pannud hoolima ja hoolitsema.


Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis Teie enda esimene sõna oli?
Tänaseks juba täiskasvanud laste esimesi sõnu ei mäletagi enam. Kahe noorema lapse puhul oli mõlemal esimeseks sõnaks emme. Kui vanad nad siis olid, see enam ei meenugi. Kui ma väike olin, siis meie peres oli suur koer ja kas nüüd selle tõttu, aga minu esimeseks sõnaks ei olevat olnud mitte emme, vaid auh.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Erilisi nippe ei ole, aga koos abikaasaga oleme alati laste valesti öeldud sõnu parandanud.


Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Eraldi neid kogunud ei ole, kuid tahes-tahtmata jäävad mõned naljakad ütlemised meelde, mida hiljemgi naerusuuga saab meenutada.


ε küsimust Kaileen Mägile


Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?
Neid ütlemisi on palju ja ema kirjutas neid palju ka üles. Aeg-ajalt otsin selle kaustiku üles ja siis naeran kõva häälega ja loen ka oma lastele ette. Siin on mõned näited: “Emme, ma tahan lille kasta, lill on tühjas kõhus.” (Lill tahab juua) “Aga siis ma lihtsalt lähen ja panen põlved kortsu.” (Teen pärast esinemist kniksu) Ükskord ajasin ema hinge täis ja ema ütles mulle: “No ütle nüüd, oled sa ikka täiesti topsik!” Mina vastasin: “Olen küll, aga see läheb mööda.” “Ma pean ju sõrmuskindad kätte panema, õues on külm.” Vend kukkus ja hakkas nutma. Selle peale ütlesin mina: “Las ma hõõrun seda kohta, muidu kasvab sul pikk sarv siit ja siis oledki elevant.” Need on vaid üksikud näited.

Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Väga palju. Muudavad ja arendavad mind siiamaani. Lapevanemaks olemine on väga inspireeriv. Ma olen kindlasti saanud paremaks inimeseks. Olen kasvatanud oluliselt enda kannatlikkust ja õppinud leidma rõõmu sealt, kus seda poleks osanud ilma laste abita leida. Olen loomult mänguline, loominguline ja kiire innustuja, seega on mul lapse tasandile väga kerge minna ja ma naudin seda täiest hingest. Koolitajana on see tulnud suureks kasuks ja seetõttu on lihtsam inimesi ennast kuulama saada. Tegin ühele ettevõttele hiljuti meediakoolitust, kus mängisime läbi levinumaid vigu, mida intervjuude andmisel tehakse. Pidin mänguliselt erinevateks ajakirjanike karakteriteks kehastuma. Koolituse lõpus küsis üks inimene: “Kuidas te oskate erinevaid rolle nii kiirelt võtta?” Jäin korraks mõtlema, aga vastasin: “Sellepärast, et mul on lapsed, kes absoluutselt ei lase mul rooste minna.”

Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad?
Mäletan muidugi! Poisi esimene sõna oli issi ja tütre esimene sõna oli aitäh. Arvatavasti need on sõnad, mida lapsevanemad kõigepealt ootavad. Olen üles kirjutanud ka erinevaid sõnu meenutavaid häälitsusi, mis olid enne sõnade tulekut. Poisi esimesteks sellisteks olid tigo ja Bla-bla-bla babababbbbbaaaaa.

Mis Teie enda esimene sõna oli?
Seda ma pole suutnud kahjuks tuvastada, kuna ema suri siis, kui olin kuue-aastane ja isa kahjuks ei mäleta. Ema hakkas minu ja mu venna ütlemisi kirja panema siis, kui olin umbes kahe-aastane. Olen ülimalt tänulik, et ta seda tegi.

Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Keele arendamisele aitab kaasa kuulamine ja rääkimine. Nii spontaanselt kui teadlikult. Kuna ma olen üsna suure rääkimise ja eneseväljenduse vajadusega, siis on ka lapsed hakanud üsna varakult rääkima ja lauseid ritta panema.

Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Mul on laste sünnist saadik olnud plaan mõlema esimesest 19 eluaastast neile kingituseks raamat luua, seega olen sõnad, jutud, nii naljakad kui tõsisemad elujuhtumised ja olukorrad üles kirjutanud ning teen seda regulaarselt koos fotoviidetega ühele või teisele sündmusele. See on üks minu hobidest. Täiskasvanuna on ülimalt oluline omada kontakti oma kasvamisega, see loob turvatunde. Kujutan elavalt ette, kuidas lapsed ja meie vanematena sünnipäevahommikuti neid raamatuid lappama hakkame. Olgu nad siis 19 või 54-aastased.


ε küsimust Krister Parisele

Foto: erakogu.

Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?

Kui mind kukil kanti, hüüdsin: “Tassi, tassi, paksu!”


Kuidas lapsed Teid muutnud on?

Vastutustunne on vast kõige õigem sõna. Kuidas ma kulutan oma aega, milliseid riske võtan, see kõik on seotud sellega, et ma ei vastuta enam ainult enda eest.
Ehk amplituud ei tohi olla väga suur. Noorena võis end lohutada, et kartul maksab 2 krooni kilo (oli selline aeg) ja kuskil nurgas ikka magada saab, siis lastele selliseid rõõme ju ei paku.


Kas mäletate oma laste esimest sõna? Kui vanad lapsed olid?

Praegu noorema lapse puhul on parem meenutada. Emm oli enne poolt aastat. Aga teine oli üsna selgelt KASSSSSSS! Ja küllap tulid ka issi, mämm-mämm ja mahl umbes samal ajal. Enda kohta palusin meenutada, aga kõigil tuli vaid meelde pidev lih-lih-lih - kui liha nägin.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?

Laps ise aitab kaasa. Kõnnib ringi ja küsib ikka asja kohta “Mis see on?" Tüütuseni küsib. Aga see-eest teab kah.


Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?

Noorem on veel liiga noor nalja tegemiseks. Aga vanema omi ei mäleta.


ε küsimust Maarja Vainole


Foto: erakogu.

Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud? 

Mulle on räägitud, et mõnda aega jutustasin ma üldse sellises pudikeeles, mida ainult minu vanem õde olevat suutnud tõlkida. Kardetavasti oli see küll rohkem tema omalooming, mitte niivõrd “tõlge”. Natuke vanemast east on meenutatud korduvalt lugu, kuidas vennaga endale koera norisime ja ema ütles, et kui koer majja tuleb, siis tema läheb ära. Ta on ikka meenutanud seda meie kaastundlikku nägu, kui me siis vennaga talle teatasime, et meil on kahju, aga tal tuleb minna.


Kuidas lapsed Teid muutnud on?

Ennekõike on lapsed muutnud mind õnnelikumaks, olles suure õnnetunde allikaks. Muidugi õpetanud vastutust – ja see laieneb tegelikult konkreetsete laste kaudu suurema vastutustundeni üldse elu ees. Sest sa tahad, et sinu lapsed saaksid elada turvalises, hästitoimivas maailmas ja püüad ka omalt poolt seda siis rohkem mõjutada, ümbritseva vastu huvi tunda. Arvan ka, et lapsed on õpetanud mulle kannatlikkust ja sageli ka üsna teistsuguse arvamusega arvestamist.


Kas mäletate oma lapse esimest sõna? Kui vanad lapsed oli? Kui jah, siis miks arvate, et just see oli esimene sõna? 

Mõlemal lapsel oli esimene teadlik sõna küllalt levinud: “emm, emme”. Seda sõna on lastel ka häälikuliselt lihtne kuuldavale tuua. Rebeka oli umbes 10-kuune, Roland pisut vanem. Kahjuks ei ole ma üles märkinud kuupäevi. Noorem laps, poeg Roland hakkas varsti õe kohta ütlema “dada”, see hüüdnimi jäigi õele külge. Kõne arengu seisukohalt on sellised esimesed sõnad loogilised, lapsed alustavad ju häälitsemist lihtsamatest silpidest (ma-ma jne).


Mis Teie enda esimene sõna oli?

Aua – koera kohta. Olin juba lapsena suur loomaarmastaja, tahtsin iga ettejuhtuvat koera silitada. Ilmselt öeldi mulle koera kohta “aua” ja seda oli mul lihtne järele korrata.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?

Tütrega, kes oli esimene laps, tegelesin mõnda aega täitsa süstemaatiliselt keele arendamisega. Lugesin kuskilt, et tegelikult võib laps juba väga noores vanuses õppida tähed selgeks ja lugema hakata. Nii et vaatasime hästi palju suurte tähtedega raamatuid, tegime häälikuharjutusi. Kui muud abi sellest ei tulnud, siis igal juhul lugemisharjumuse sai laps külge. Mõlema lapsega olen kohe imikueast saadik palju rääkinud, see on ikkagi keele arengu ja ka lapsega tugeva sideme loomise seisukohalt kõige olulisem. Tähtis on olnud õhtujutu lugemine ja keelenaljade tegemine – mõnest sõnast uute, vahel tähenduseta ja absurdsete sõnade loomine, mis annab lihtsalt võimaluse keelega mängida ja on sageli ka väga naljakas.


Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud? 

Ikka olen. Alati ei ole hiljem kogu situatsioon meeles ja ei mäletagi, miks midagi sai üles kirjutatud, aga selliseid toredaid lauseid on siiski kogunenud. Näiteks: laps ei jää kuidagi magama ja siplemise peale kipub tekk maha minema. Kui ma teda jälle vaatama lähen, ütleb: “Tekk läheb kogu aeg maha. See pole nii rahulik tekk ka.” Või kui vanaema tuli meile lapsi hoidma ja tütar talle teatas: “Hea, et ma kodus olin. Kui mind poleks olnud, sa poleks teadnud meie seadusi.” Või kui õhtul magama minnes kipub poeg mürama ja mina ütlen, et aitab nüüd naljast küll ja tema vastab: “Aga mina ei saanud veel naljast lahti.”


ε küsimust Jana Hallasele


Foto: erakogu

Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida Teie vanemad või vanavanemad on meenutanud?
Meenub üks minu küsimus, mis olevat kõigile kohalviibijatele nalja teinud. Nimelt kolmeselt olevat ma Virtsus Mutionu baaris kõvahäälselt nõudnud: “Kus Mutionu on?”

Kuidas on laps Teid muutnud?
Laps on muutnud mind “suuremaks inimeseks.” Temaga koos avaneb täiesti uus maailm.

Kas mäletate oma lapse esimesi sõnu? Kui vana laps siis oli? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis oli Teie enda esimene sõna?
Jakobi esimene sõna oli suure tõenäosusega emme, enda kohta ei oska öelda.

Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Aitasin korrektse emakeele arengule teadlikult kaasa. Hakkasin pojale, kui ta oli umbes 2-aastane, enne und raamatuid ette lugema ja teen seda järjekindlalt tänaseni. Nüüdseks, mil Jakob on 8-aastane, on sellest saanud armas traditsioon. Kahjuks ei ole võimalik tuvastada, milline oleks tema keelekasutus teadliku suunamiseta, praegu olen poja üle äärmiselt uhke, vahel ta lausa lummab mind oma jutustamis-ja sõnaseadmisoskusega. Loomulikult jälgin rääkides tähelepanelikult ka ennast, et keelekasutus oleks korrektne.

Kas olete lapse naljakaid ütlemisi kogunud?
Lapse simesed naljakad ütlemised panin ilusasti kirja. Mõned mõtteterad Jakobilt:

3-aastane Jakob uurib aja kohta, kui ta polnud veel sündinud: “Kus mina siis olin?” Ema: “Kõhus muna sees.” Jakob: “Kas see muna hakkas ka praksuma? Kas munal oli Jakobi pilt peal?” Küsimused teemal, et inetu pardipoja muna hakkas kõigepealt praksuma ja üllatusmunadel on pilt peal.

Oleme vanalinnas. Jakob: “Aga vanalinn on ju vee peal.” (Viimsist üle mere paistab tõesti nii.)

4-aastane Jakob üritab arvutivaatamist õigustada: “Emme, sulle ju meeldib kui ma arvutist midagi õpetlikku vaatan. Nüüd on kaks valikut, kas Titanic või Jänku Juss.” Küsimusele, et mida on õpetlikku Titanicus, vastab Jakob: “See, kuidas nii suur laev põhja sai minna.” Jakob on siiani suurte laevade, eriti Titanicu fänn.



ε küsimust Janek Mäggile


Foto: erakogu


Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida Teie vanemad või vanavanemad on meenutanud?

Kindlalt tean seda, et r-tähega ma kohe sõber ei olnud. Vanaema õe Neti ja tema abikaasa Evaldi juures Laagris sõitis maja tagant läbi rong. Ma olla paariaastaselt aknal kõõludes öelnud: “Näe, kong tuleb!” Eks tollased rongid veidi konge meenutasid küll.

Kuidas on lapsed Teid muutnud?

Ma ei tahaks olla umbtee – et peale mind ei ole enam midagi. Kui vanemad andsid mulle võimaluse elada, tuleb seda edasi anda. Minu kolm last – Joonatan (18), Morten (16) ja Jette Marie (12) – on näidanud mulle nii elu lõplikkust kui ka igavikulisust. Meie oleme ajalikud, aga meie lapsed on osa igavikust. Nad saavad elu omakorda edasi anda. See mõistmine on olnud valgustuslik just tänu neile.

Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed siis olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis oli Teie enda esimene sõna?

Meil on need sõnad üles kirjutatud. Praegu ei ole võimalik seda kohe välja otsida, kuid algul on vanemad ikka õhinas – appi, tal on sõrmed ja suu! Nina ja silmad! Ta räägib! Ta ütles emme või issi või kaka! Rääkima hakkasid nad varakult, eks see paari aasta ümber oli. Enda esimest sõna ma ei mäleta, vanematelt enam küsida ei saa kahjuks. Kuid mälusopis on, et vist emme see oli, midagi igavalt tavalist.

Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?

Kuna mul oli toona väga palju tööd, siis tihti panin neile „Teletupsude“ video mängima ja nii nad arenesid. Poisid vaatasid ka Soome TV multikaid jms. Naljaga pooleks, aga eks televiisor aitab päris palju, ja omavanustega suhtlemine. Seepärast on lastele lasteaed hea. Vanemate keel on liiga raskepärane, et seda kohe haarata.

Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?

Kui Jette sündis, siis Morten leidis, et Jette on lilleliblikas. Selliseid toredaid repliike oli palju. Oleme jah need killud lastele “päranduseks” talletanud. Neid ei ole liiga palju, aga ikka on.


ε küsimust Mari Jürjensile


Foto: Merilin Mandel


Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?

Ema on rääkinud, et käisime tihti ühe eakama sugulase juures, kes mulle ka vahel muinasjutte luges. Ükskord lasin tal neid kohe mitu järjest endale ette kanda, kuni ta lõpuks nentis, et silmad on lugemisest väsinud. Mina aga julgustasin: “Pane siis pirrid ette!”


Kuidas lapsed Teid muutnud on?

Lapsed on mulle õpetanud, et armastust tuleb alati välja näidata ja ütelda, kui isu peale tuleb! Armastust ei tohi endale jätta. Kindlasti ei põe ma enam iga väikese asja pärast. Vähemalt mitte nende asjade pärast, mis on seotud eluga kodust väljaspool. Nüüd on põdemised ja mured teised ja pigem seotud lastega ning emaks olemisega. Muidugi on kannatlikkus asi, mida õpib vist iga lapsevanem.


Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis Teie enda esimene sõna oli?

Lapsed oli aastased, kui ütlesid sõna “lamp”, aga nende keeles kõlas see “amp”. Meelde on jäänud, et poegadele meeldis väga lakke vahtida ja lampidele järele vaadata. Mina ise hakkasin vanemate sõnul väga varakult rääkima. Vanaema meenutab, et kui ma esimesi püstitõusmise katsetusi tegin, tõi ta mulle, selleks, et mind seda tegama meelitada, elevandi ja kordas ise: “elevant, elevant” ning mina jäljendasin: “ele, ele, ele”.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?

Me vaatasime lastega palju raamatuid ja rääkisime, mida näeme. Võib-olla seetõttu, et nad on kaksikud, kujunes poistel varakult välja oma keel, mille abil nad omavahel räägitud said. Meile arusaadavat eesti keelt ei läinud neil vajagi.


Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?

Olen neid ikka päevikusse üles kirjutanud. Neil on paljude asjade kohta oma väljendid ja sõnad. Näiteks oma väikest seitsmekuust venda kutsuvad nad hellitavalt “Väike Pemm” ja ma ei teagi, miks.



ε küsimust Indrek Tarandile


Indrek Tarand koos abikaasa ja lastega. Foto: Erakogu

Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?

Muidugi meenub! Esiteks: Minu esimene lause oli “Tasa! Hassan magab! ” Hassan oli vene valgekaartlase koer Aegviidus. Kuid eks lapse laused tee nalja ennekõike täiskasvanuile ja situatsioonikoomilises laadis. Laps ise ilmselt mõtleb neid asju ikka tõsiselt.  Näiteks minu dialoog Andres Tarandiga, ilmselt 1966. aastal oli järgimine:

“Issi, tee veel oppa!”

“Rohkem ei saa, issil läks võhm välja”

“Aga ma panen selle võhmi talle sisse tagasi...”


Kuidas lapsed Teid muutnud on?

Positiivselt ja palju. Isatsen rohkem ja olen täiskasvanulikum :) Laias liistus võin lausuda, et ehkki “lapsed on kaasajal väga kallis hobi”, annavad nad elule lisaväärtust ja aitavad mõista “elu mõtet.”


Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis Teie enda esimene sõna oli?

Ikka mäletan. Kõik ütlesid esimesena “emme” ja alles seejärel tuli nende ellu “iss”. Alla aastased olid. Meil on kõik dokumenteeritud laste kohta, sest nii on käinud juba neli-viis põlve meie suguvõsas. Enda esimese sõna asjus pean oma ema käest küsima.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?

Vaatasime palju raamatuid, eriti pildiraamatuid ja lugesime jutte, rääkisime palju lastega. Me ei ole tolereerinud rumalaid väljendeid ja vulgaarsusi. Meie kodus räägitakse väga korralikku emakeelt. Kuigi see tundub lootusetu, sunnime neid aeg-ajalt ikka anglitsisme eesti keeles ümber sõnastama.


Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?

Muidugi oleme laste naljakaid ütlemisi kogunud! Me teeme seda juba neljandat põlve. Juba minu vanavanaema kogus minu vanaisa ja tema õe naljakaid ütlusi, mis on ka tänaseni alles hoitud. Siinkohal pole neid ehk laste isikukaitse seisukohalt mõtet avalikustada, eks nad ise kunagi vaatavad ja otsustavad, mis nad selle pärandiga peale hakkavad.


ε küsimust Contrale


Contra koos poegadega 2005. aastal. Foto: Erakogu

Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?
Esimesena meenus see, kui meil oli üks lastetool, millel auk seljatoe sees ja ma olin kassipoja pannud peadpidi sellest august läbi ja napilt läks, et ei pidanud tooli ära lõhkuma. Ja kui küsiti, et miks ma selle kassipoja sinna panin, olin öelnud, et tahtsin kassipojale maailma näidata.

Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Ma arvan, et läbirääkimised lastega ükskõik millistes küsimustes on väga arendavad, ennekõike arendavad teistest inimestest arusaamist nn empaatiavõimet ja teevad maailma asjades targemaks. Mingid elu jooksul tekkinud arusaamad kinnistuvad ja kui sa ei püüa maailma läbi oma laste silmade läbi vaadata, jääd väga paljust ise ilma. Ja laps jääb ilmselt ka.  

Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis Teie enda esimene sõna oli?
Ei ole enda esimesest sõnast midagi kuulnud. Minu õepojal, kes tänaseks üsna suur, oli vist esimeseks sõnaks auto, võiks arvata, et ka minu pojal, kes tänaseks teab autodest juba väga palju. Ta oli just 2-aastaseks saanud, kui kõndisime (võib-olla esimest korda) temaga Tallinnas ringi, Herbert oli kukil ja mina rääkisin talle, mis marki üks või teine auto on ja kui hakkasin oma mõtteid mõtlema, ütles Herbert järsku kukilt: “Auto oli Audi.” Vaatasin – oligi. Verneri sõnast ei tea midagi ja raske ongi kindlaks teha, millal on sõna arusaadavalt välja öeldud ja millal alles aimatav.

Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Ma ei tea, kas seda võib nipiks lugeda, aga raamatute lugemine õhtujutuks oli kindel tava, mis kestis kuni pubekaeani. Muidu igapäevases kõnes ei kiirustanud neid parandama, kui nad midagi grammatiliselt valesti ütlesid. Lihtsalt mõeldes, et varsti nad hakkavad nagunii kõnelema nii nagu kõik inimesed ja unustavad need sõnad ja vormid, mis nende loogika kaudu välja on kujunenud.

Üks tore näide. Verneril on jäätis tee peale maha kukkunud. 

“Miks see jäätis sul vedeleb siin?”
“Aga ta vedeles juba enne mahakukkumist!”

Võtsime mõne laste moodustatud sõna ise ka üle. Näiteks “tehmelon.” Vist on selge, mis sõnast see tulnud. Sõnast krõbusk moodustunud sõna krõbuskel ongi meil tänase päevani kasutuses. Üks meeldejäävaid on ka “linku lasva”, mis tähendab “linnukestele rasva”.

See oli huvitav, kuidas kassi nimeks sai Kata. Herbert lihtsalt kutsus kõiki kasse Kataks. Pärast mõtlesime välja, et küllap see Kata tuli hoopis sõnast “kutsa”, aga alguses laps lihtsalt ei hoomanud, et kutsa ei käi kasside kohta, ühed neljajalgsed ju kõik. On ju ka ühisnimetaja „loom”, mida suured inimesed nende mõlemate kohta kasutavad. Kuivõrd meil oli ka mänguasi, mis oli puldiga juhitav kass, sai ka sõna katapult meie jaoks uue tähenduse. Kata pult. Nii et see Kata võiks olla ka üks esimese sõna kandidaate.

Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Jah, mingil ajal käis selline päevikupidamine küll, kuhu panime kirja laste tähtsamaid tegevusi ja siis ka huvitavaid ütlusi. Kui praegu neid lugeda, tuleb tõdeda, et paljusid asju ei mäleta enam, kuigi aeg-ajalt oleme jälle üle lugenud. Aga esimest sõna on küll raske nendest kirjutisest tuvastada. Kuskil on kirjas, et Herbert ütles issi, aga see näib rohkem issi ettekujutus olevat. Kuskil natuke peale aastaseks saamist olime küsinud Herbertilt, mis keelt ta räägib ja Herbert vastanud, et läti. Kõlab huvitavalt, aga pigem mingi kõlaline sarnasus. Üks lemmiksõna olevat olnud Isamaaliit. Lihtsalt kõla pärast. Verneri puhul oli olnud vaidlus – issi arvas, et Verner ütles issi, emme arvas, et Verner ütles kass. Enne aastaseks saamist sai tänu nohule selgeks ka sõna “tatt”.

Ja veel mõned mõtteterad nii umbes 2-aastastelt poistelt:

Verner küsis emmelt: “Emme, miks sa igasse kohta nõgesed paned kasvama?”

Verneril mure: “Kui hingedepäeval ärkavad kaisuloomad ellu, siis karu sööb meid ju ära.”

Verner:  “Mammale ja vanaisale tuleb internet maa alt, neil on vist internetitalu.”

“Issi loeb siitkaudu,” ütles Herbu just issile, kui tahtis, et ta raamatust ühte kohta loeks.

Ükspäev Herbu lehitses ajakirja ja kommenteeris: “Siin ei ole mitte midagi... siin ei ole mitte midagi... ja siis teatas rõõmsa häälega: siin ongi mitte midagi!”

 


ε küsimust Liisa Oviirile


Poliitik Liisa Oviir. Foto: erakogu.


Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Mul on kaks, praeguseks ajaks juba teismeeas, poega. Ma usun, et lapsed on emale vast kõige tugevamad mõjutajad ja suurimad muutjad elus üldse. Kõigepealt muidugi armastuse mõiste ja armastamise võime ja tähendus muutub oluliselt. Nooruki üsna enesekesksest ja isekast armastusest saab järsku kõikehõlmav ja jalust niitev isetu armastus. See oli minu jaoks isegi veidi ootamatu, et sellised tunded olemas on. Arusaamine, et võimalus oma lapsega viibida ühes ruumis ja teda lihtsalt vaadata (isegi väga-väga väsinuna) ongi suurima naudingu pakkuja, oli võimas.

Loomulikult kasvatab lapse saamine nii iseloomu kui distsipliini, võimekust asju näha suuremalt ning paratamatult ka prioritiseerida.

Kui lapsed juba veidi suuremad ja hakkavad kõikvõimalike (ja võimatute) teemade osas küsimusi esitama, see paneb ennast mõtlema vahel ka nendele teemadel, millele muidu ei ole mahti mõelda. Näiteks kuidas vastata kaheaastase lapse küsimusele: “miks laupäev pole reede?”


Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad?
Minu mõlema lapse esimene sõna oli üsna traditsiooniliselt “emme” ja mõlemal oli see selgeks saanud üheksandaks elukuuks. Eks on see ju ka sõna, mida laps sellel perioodil enim kuuleb. Täielikult ei saa muidugi välistada ka ema soovmõtlemist.


Mis Teie enda esimene sõna oli?
Minu enda esimene sõna oli minu ema väitel olnud lemmik mänguasja järgi “ahv”.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Keele arendamisega tegelesime üsna süstemaatiliselt, küll ilmselt paratamatusena esimese lapsega ikka veidi rohkem. Abiks olid eelkõige raamatud ja sõnakaardid. Lisaks algelised loendamisharjutused, mis kindlasti boonusena ka keelt arendasid.


Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Laste ütlemisi olen kogunud episoodiliselt. Laste ütlused on tõeliselt armsad ja naljakad, mistõttu kindlasti ka väärt talletamist. Samas on väikelapsega päevad pikad ja intensiivsed, mistõttu õhtusse lükatud ülestähendamine jäi sageli sootuks tegemata. Sellest on muidugi nüüd kahju. Õnneks mõned ütlused said siiski üles märgitud ja nüüdseks pakuvad nalja ning ka äratundmisrõõmu autorile endalegi.



ε küsimust Liisu Arrole


Liisu koos tütrega ateljees. Foto: Johannes Arro

Kuidas laps Sind muutnud on?

Nagu paljude teistegi puhul, on laps mulle õpetanud aega paremini planeerima ja hindama omaette hetki veel rohkem kui varem. Lapse sünd aitab asjadel paika loksuda. Aeg kulub ainult olulisele, seega igasugused niisama ajaröövlid kaovadki elust lihsalt ära.


Kas mäletad oma lapse esimest sõna? Kui vana laps oli? Kui jah, siis miks arvad, et just see oli esimene sõna? 

Tütre esimene sõna oli umbes 12 kuu vanuses “aitäh”. Ta ütles seda tihti ja see jäi meelde. Kuna meie hea sõber töötab rehabilitatsioonikeskuses ja Elsa sai beebina füsioteraapiat, siis tema esimesteks võõrsõnadeks ca 2-aastaselt olid füsioteraapia ja rehabilitatsioonikeskus.


Mis Sinu enda esimene sõna oli?
Minu esimene sõna olevat olnud “puu”.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli teil selleks mõni nipp?

Otseselt mitte, aga me ei ole Elsaga kunagi n-ö “pudikeeles” rääkinud või kasutanud lapsemeelset “slängi”. Oleme rääkinud nii nagu alati räägime ja usun, et see on lihtsalt eeskujuks olnud. Kui mõni sõna läkski valesti, siis lihtsalt parandasime ja ta ei solvunud, vaid hea meelega proovis korrata õigesti järele.


Kas oled lapse naljakaid ütlemisi kogunud?

Ei ole kahjuks kogunud neid naljakaid ütlemisi. Oma elutempo ja tõenäoliselt ka iseloom pole seda soodustanud. Aga kindlasti oleks tore kui need olemas oleksid, seega loodan, et ehk üks vanaema on neid natuke talletanud :)



ε küsimust Yoko Alenderile


Yoko koos tütardega. Foto: Eveli Makko


Kuidas lapsed Teid muutnud on? 

Lapsed on kindlasti olnud suurimad õpetajad minu elus. Ma ei oleks nendeta see, kes täna olen. Lapsed õpetavad läbi aususe, otsekohesuse ja armastuse.  Olen laste kõrvalt õppinud oma ego taltsutama, olen õppinud kannatlikkust, pehmust, leppimist, minnalaskmist ning palju kogenud tõelist rõõmsameelsust ja loomingulisust.


Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need oli esimesed sõnad? 

Nelja lapse areng on olnud erinev. Esimene laps hakkas rääkima hiljem kui teised. Teine ja kolmas laps, tüdrukud, rääkisid 2,5-aastasena juba tõsist väikese täiskasvanu juttu. Pesamuna, kes on täna  5-aastane poiss, on vahvas eas, kus vahel tundub, et ta ei olegi hetkekski rääkimata. Kui siis magades :).

Naljakaid lastepäraseid sõnu on kõigil lastel olnud, mõned neist on naljaga pooleks siiani pere sõnavarasse jäänud, näiteks tigul tüdruku asemel. Esimesi päris sõnu ei teagi öelda, alguses on ikka mämm-mämmid, emmed, aitähid ja teiste pereliikmete nimed olnud. 


Mis Teie enda esimene sõna oli?

Oma esimestest sõnadest ei tea. Nii nagu lastel, oli ka minul R-tähe ja keelekidaga probleem. Logopeedi juures oleme käinud R-tähte välja meelitamas.


Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp? 

Arvan, et mida laps edasi, seda vähem on olnud minu poolt ninnunännu keelt ja rohkem korrektset keelekasutust. Palju juttu on olnud kõigiga. Oleme raamatuid lastele ette lugenud ja nendega koos lugenud. Samuti kui mõni kääne või pööre valesti läheb, siis kordame õige variandi koos üle. Kõige olulisem on laps ära kuulata ja tema lausele või pöördumisele kindlasti vastata.


Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud? 

Pere- ja sugulasteringis ikka meenutame ja arutame. Üks vanaema on ka vahel üht-teist ajaloo tarbeks üles täheldanud.