Foto: erakogu.
Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?
Mulle on räägitud, et mõnda aega jutustasin ma üldse sellises pudikeeles, mida ainult minu vanem õde olevat suutnud tõlkida. Kardetavasti oli see küll rohkem tema omalooming, mitte niivõrd “tõlge”. Natuke vanemast east on meenutatud korduvalt lugu, kuidas vennaga endale koera norisime ja ema ütles, et kui koer majja tuleb, siis tema läheb ära. Ta on ikka meenutanud seda meie kaastundlikku nägu, kui me siis vennaga talle teatasime, et meil on kahju, aga tal tuleb minna.
Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Ennekõike on lapsed muutnud mind õnnelikumaks, olles suure õnnetunde allikaks. Muidugi õpetanud vastutust – ja see laieneb tegelikult konkreetsete laste kaudu suurema vastutustundeni üldse elu ees. Sest sa tahad, et sinu lapsed saaksid elada turvalises, hästitoimivas maailmas ja püüad ka omalt poolt seda siis rohkem mõjutada, ümbritseva vastu huvi tunda. Arvan ka, et lapsed on õpetanud mulle kannatlikkust ja sageli ka üsna teistsuguse arvamusega arvestamist.
Kas mäletate oma lapse esimest sõna? Kui vanad lapsed oli? Kui jah, siis miks arvate, et just see oli esimene sõna?
Mõlemal lapsel oli esimene teadlik sõna küllalt levinud: “emm, emme”. Seda sõna on lastel ka häälikuliselt lihtne kuuldavale tuua. Rebeka oli umbes 10-kuune, Roland pisut vanem. Kahjuks ei ole ma üles märkinud kuupäevi. Noorem laps, poeg Roland hakkas varsti õe kohta ütlema “dada”, see hüüdnimi jäigi õele külge. Kõne arengu seisukohalt on sellised esimesed sõnad loogilised, lapsed alustavad ju häälitsemist lihtsamatest silpidest (ma-ma jne).
Mis Teie enda esimene sõna oli?
Aua – koera kohta. Olin juba lapsena suur loomaarmastaja, tahtsin iga ettejuhtuvat koera silitada. Ilmselt öeldi mulle koera kohta “aua” ja seda oli mul lihtne järele korrata.
Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Tütrega, kes oli esimene laps, tegelesin mõnda aega täitsa süstemaatiliselt keele arendamisega. Lugesin kuskilt, et tegelikult võib laps juba väga noores vanuses õppida tähed selgeks ja lugema hakata. Nii et vaatasime hästi palju suurte tähtedega raamatuid, tegime häälikuharjutusi. Kui muud abi sellest ei tulnud, siis igal juhul lugemisharjumuse sai laps külge. Mõlema lapsega olen kohe imikueast saadik palju rääkinud, see on ikkagi keele arengu ja ka lapsega tugeva sideme loomise seisukohalt kõige olulisem. Tähtis on olnud õhtujutu lugemine ja keelenaljade tegemine – mõnest sõnast uute, vahel tähenduseta ja absurdsete sõnade loomine, mis annab lihtsalt võimaluse keelega mängida ja on sageli ka väga naljakas.
Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Ikka olen. Alati ei ole hiljem kogu situatsioon meeles ja ei mäletagi, miks midagi sai üles kirjutatud, aga selliseid toredaid lauseid on siiski kogunenud. Näiteks: laps ei jää kuidagi magama ja siplemise peale kipub tekk maha minema. Kui ma teda jälle vaatama lähen, ütleb: “Tekk läheb kogu aeg maha. See pole nii rahulik tekk ka.” Või kui vanaema tuli meile lapsi hoidma ja tütar talle teatas: “Hea, et ma kodus olin. Kui mind poleks olnud, sa poleks teadnud meie seadusi.” Või kui õhtul magama minnes kipub poeg mürama ja mina ütlen, et aitab nüüd naljast küll ja tema vastab: “Aga mina ei saanud veel naljast lahti.”