Contra koos poegadega 2005. aastal. Foto: Erakogu
Kas Teile meenub mõni enda lõbus ütlemine, mida vanemad või vanavanemad on meenutanud?
Esimesena meenus see, kui meil oli üks lastetool, millel auk seljatoe sees ja ma olin kassipoja pannud peadpidi sellest august läbi ja napilt läks, et ei pidanud tooli ära lõhkuma. Ja kui küsiti, et miks ma selle kassipoja sinna panin, olin öelnud, et tahtsin kassipojale maailma näidata.
Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Ma arvan, et läbirääkimised lastega ükskõik millistes küsimustes on väga arendavad, ennekõike arendavad teistest inimestest arusaamist nn empaatiavõimet ja teevad maailma asjades targemaks. Mingid elu jooksul tekkinud arusaamad kinnistuvad ja kui sa ei püüa maailma läbi oma laste silmade läbi vaadata, jääd väga paljust ise ilma. Ja laps jääb ilmselt ka.
Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need olid esimesed sõnad? Mis Teie enda esimene sõna oli?
Ei ole enda esimesest sõnast midagi kuulnud. Minu õepojal, kes tänaseks üsna suur, oli vist esimeseks sõnaks auto, võiks arvata, et ka minu pojal, kes tänaseks teab autodest juba väga palju. Ta oli just 2-aastaseks saanud, kui kõndisime (võib-olla esimest korda) temaga Tallinnas ringi, Herbert oli kukil ja mina rääkisin talle, mis marki üks või teine auto on ja kui hakkasin oma mõtteid mõtlema, ütles Herbert järsku kukilt: “Auto oli Audi.” Vaatasin – oligi. Verneri sõnast ei tea midagi ja raske ongi kindlaks teha, millal on sõna arusaadavalt välja öeldud ja millal alles aimatav.
Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Ma ei tea, kas seda võib nipiks lugeda, aga raamatute lugemine õhtujutuks oli kindel tava, mis kestis kuni pubekaeani. Muidu igapäevases kõnes ei kiirustanud neid parandama, kui nad midagi grammatiliselt valesti ütlesid. Lihtsalt mõeldes, et varsti nad hakkavad nagunii kõnelema nii nagu kõik inimesed ja unustavad need sõnad ja vormid, mis nende loogika kaudu välja on kujunenud.
Üks tore näide. Verneril on jäätis tee peale maha kukkunud.
“Miks see jäätis sul vedeleb siin?”
“Aga ta vedeles juba enne mahakukkumist!”
Võtsime mõne laste moodustatud sõna ise ka üle. Näiteks “tehmelon.” Vist on selge, mis sõnast see tulnud. Sõnast krõbusk moodustunud sõna krõbuskel ongi meil tänase päevani kasutuses. Üks meeldejäävaid on ka “linku lasva”, mis tähendab “linnukestele rasva”.
See oli huvitav, kuidas kassi nimeks sai Kata. Herbert lihtsalt kutsus kõiki kasse Kataks. Pärast mõtlesime välja, et küllap see Kata tuli hoopis sõnast “kutsa”, aga alguses laps lihtsalt ei hoomanud, et kutsa ei käi kasside kohta, ühed neljajalgsed ju kõik. On ju ka ühisnimetaja „loom”, mida suured inimesed nende mõlemate kohta kasutavad. Kuivõrd meil oli ka mänguasi, mis oli puldiga juhitav kass, sai ka sõna katapult meie jaoks uue tähenduse. Kata pult. Nii et see Kata võiks olla ka üks esimese sõna kandidaate.
Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Jah, mingil ajal käis selline päevikupidamine küll, kuhu panime kirja laste tähtsamaid tegevusi ja siis ka huvitavaid ütlusi. Kui praegu neid lugeda, tuleb tõdeda, et paljusid asju ei mäleta enam, kuigi aeg-ajalt oleme jälle üle lugenud. Aga esimest sõna on küll raske nendest kirjutisest tuvastada. Kuskil on kirjas, et Herbert ütles issi, aga see näib rohkem issi ettekujutus olevat. Kuskil natuke peale aastaseks saamist olime küsinud Herbertilt, mis keelt ta räägib ja Herbert vastanud, et läti. Kõlab huvitavalt, aga pigem mingi kõlaline sarnasus. Üks lemmiksõna olevat olnud Isamaaliit. Lihtsalt kõla pärast. Verneri puhul oli olnud vaidlus – issi arvas, et Verner ütles issi, emme arvas, et Verner ütles kass. Enne aastaseks saamist sai tänu nohule selgeks ka sõna “tatt”.
Ja veel mõned mõtteterad nii umbes 2-aastastelt poistelt:
Verner küsis emmelt: “Emme, miks sa igasse kohta nõgesed paned kasvama?”
Verneril mure: “Kui hingedepäeval ärkavad kaisuloomad ellu, siis karu sööb meid ju ära.”
Verner: “Mammale ja vanaisale tuleb internet maa alt, neil on vist internetitalu.”
“Issi loeb siitkaudu,” ütles Herbu just issile, kui tahtis, et ta raamatust ühte kohta loeks.
Ükspäev Herbu lehitses ajakirja ja kommenteeris: “Siin ei ole mitte midagi... siin ei ole mitte midagi... ja siis teatas rõõmsa häälega: siin ongi mitte midagi!”