Yoko koos tütardega. Foto: Eveli Makko
Kuidas lapsed Teid muutnud on?
Lapsed on kindlasti olnud suurimad õpetajad minu elus. Ma ei oleks nendeta see, kes täna olen. Lapsed õpetavad läbi aususe, otsekohesuse ja armastuse. Olen laste kõrvalt õppinud oma ego taltsutama, olen õppinud kannatlikkust, pehmust, leppimist, minnalaskmist ning palju kogenud tõelist rõõmsameelsust ja loomingulisust.
Kas mäletate oma laste esimesi sõnu? Kui vanad lapsed olid? Kui jah, siis miks arvate, et just need oli esimesed sõnad?
Nelja lapse areng on olnud erinev. Esimene laps hakkas rääkima hiljem kui teised. Teine ja kolmas laps, tüdrukud, rääkisid 2,5-aastasena juba tõsist väikese täiskasvanu juttu. Pesamuna, kes on täna 5-aastane poiss, on vahvas eas, kus vahel tundub, et ta ei olegi hetkekski rääkimata. Kui siis magades :).
Naljakaid lastepäraseid sõnu on kõigil lastel olnud, mõned neist on naljaga pooleks siiani pere sõnavarasse jäänud, näiteks tigul tüdruku asemel. Esimesi päris sõnu ei teagi öelda, alguses on ikka mämm-mämmid, emmed, aitähid ja teiste pereliikmete nimed olnud.
Mis Teie enda esimene sõna oli?
Oma esimestest sõnadest ei tea. Nii nagu lastel, oli ka minul R-tähe ja keelekidaga probleem. Logopeedi juures oleme käinud R-tähte välja meelitamas.
Kas aitasite keele arendamisele teadlikult kaasa? Oli Teil selleks mõni nipp?
Arvan, et mida laps edasi, seda vähem on olnud minu poolt ninnunännu keelt ja rohkem korrektset keelekasutust. Palju juttu on olnud kõigiga. Oleme raamatuid lastele ette lugenud ja nendega koos lugenud. Samuti kui mõni kääne või pööre valesti läheb, siis kordame õige variandi koos üle. Kõige olulisem on laps ära kuulata ja tema lausele või pöördumisele kindlasti vastata.
Kas olete laste naljakaid ütlemisi kogunud?
Pere- ja sugulasteringis ikka meenutame ja arutame. Üks vanaema on ka vahel üht-teist ajaloo tarbeks üles täheldanud.